“Eesti vajab visiooni tööstuspoliitikast”, Otto Richard Pukk

Oleme nõus Incap Corporation presidendi Otto Richard Pukki arvamusartiklis avaldatud mõtetega Eesti tööstuspoliitika kohta.

Eesti Elektroonikatööstuse Liidu (https://www.estonianelectronics.eu/et) volikogu liige ja elektroonikatööstuse ettevõtte Incap Corporation president Otto Richard Pukk arvamusartikkel Eesti tööstuspoliitikast toob välja nõrkused ja puudused eelnimetud valdkonnas. Loe täispikka all olevat täispikka arvamusartiklit.

Otto Richard Pukk: Eestil puudub visioon tööstuspoliitikast, aga seda on hädasti vaja

Tööstuse kui Eesti majanduse selgroo juhtimine selge tööstuspoliitikaga on riiklikult tagaplaanil, ometigi on sektoril märkimisväärne roll nii Eesti SKPs kui ekspordis. Kuidas teha Eestist aastaks 2035 kõrgtehnoloogiline ja nutikas tööstusriik, kirjutab Incap Corporationi president Otto Richard Pukk konkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

Tööstus on Eesti suurim majandussektor, moodustades kolmveerandi Eesti ekspordist ja olles Eesti suurim tööandja. Ainuüksi kohalik elektroonikatööstus moodustab 2miljardilise käibega märkimisväärse osa Eesti majandusest ning on toonud olulisi investeeringuid, olles üheks Eesti märgilisemaks ekspordiveduriks.

Elektroonikatööstus toetab omakorda teiste tööstussektorite digitaliseerimist ja automatiseerimist ning on eeldus digi- ja rohepöördele, kuid ka alus puhtamate tehnoloogiate arendamiseks.

Samas on Eesti tööstuspoliitika juhtimine riiklikul tasandil jäänud tahaplaanile ning vajab ajakohastamist kõigis olulistes valdkondades – olgu nendeks finantsinstrumendid, tööjõuküsimus, investeeringud teadus- ja arendustegevusse või koostöö teadusasutustega.

Eestil pole poliitilist visiooni meie nutikast ja kõrgtehnoloogilisest tööstusriigist, kuigi tulenevalt oma panusest majandusse peaks tööstus olema Eesti visioonis just kesksel kohal. Millal hakkame nägema ja turundama end lisaks e-riigile ka tööstusriigina?

Elame tööstusbuumi laineharjal

Juba praegu on tööstusel märkimisväärne osakaal Eesti SKPst ja ekspordist, riigi poolt sihiks seatud strateegilisel aastal 2035 võiks see aga olla koguni üle 30%. Seda toetab ka asjaolu, et globaalsed trendid soodustavad meie kohaliku tööstuse arengut. Võtame näiteks kas või elektroonikasektori, kus globaalsed komponentide tarneraskused ja eri tööstusharusid mõjutav turu ümberstruktureerimine toovad tootmise arendusmeeskondadele ja lõpptarbijatele geograafiliselt lähemale ehk Hiinast Euroopasse ja Ameerikasse.

Uued tehnoloogiad tekivad ja arenevad nii tempokalt, et nende turuletoomise kiirus on varasemast veelgi olulisem ning valmisolek vajalikeks investeeringuteks tootmise ümberkorraldamisel täna suurem kui varem. Ka Eestil on siin oluline võimalus tulevikutööstuse investeeringutest osa saada – meil on kogemused suurtootmise vallas ja puudub konkurents elektroonikakomponentide tootmises.

Samuti kasvab elektroonikaseadmete kasutus ja elektroonika integreerimine tarbeesemetesse meeletu tempoga. Oma panuse annavad tööstusrevolutsioon 4.0, asjade internet ja 5G, tehisintellekt, virtuaalne reaalsus, täiustatud andmeanalüüs ja automatiseerimine, mis võimaldavad võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ja toimimismudeleid, mis saavad tööstusprotsesside osaks. Kõik need lahendused vajavad elektroonikat ja seetõttu on just elektroonikatööstusel teiste tööstusharude arengus üha olulisem roll.

Globaalse buumi ja oma tugevuste nutikaks kasutamiseks ning täiendava väärtuse loomiseks tuleb Eestil võtta riigina kindel siht tööstuse arendamiseks ja suunata sellele nii fookus kui ka ressursid – et uued investorid meid üles leiaksid ja olemasolevad investorid oma investeeringuotsustega julgemad oleksid. Peame astuma sammu edasi olukorrast, kus iga riigiasutus tegeleb peamiselt oma arengukavaga ja vaatama laiemat pilti – poliitilist visiooni Eestist kui tööstusriigist ja selleks vajalikku tööd ka nii mainekujunduse kui diplomaatia tasandil.

Milline on Eesti kui tööstusriik aastal 2035

Kuigi tööstusel on nii meie majanduses kui tööhõives oluline roll ning tulevik ilma selleta poleks mõeldav, pole tööstust välja toodud riigi viimastes olulistes arengukavades, olgu selleks siis “Eesti 2035” või “Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035”. On selge, et tööstuse arengu soodustamiseks peame lisama selle riigi prioriteetide sekka ja selgelt need peatükid oma strateegiatesse juurde kirjutama.

Pakun välja, et aastaks 2035 võiks Eesti olla kõrgtehnoloogiline nutikas tööstusriik, kus tööstus on innovatsiooni, jätkusuutliku majanduskasvu ja heaolu allikas.

Selle saavutamiseks peame esmalt looma tööstuspoliitika, mis oleks aluseks teistele poliitikatele. Riiklikud plaanid ja otsused peavad olema jätkusuutlikud, mitte tekkima kiirelt, ilma arutelude või mõistlike põhjendusteta. Seda peab toetama ka praktika – näiteks meie riigihanked peavad innustama ka kodumaiseid ettevõtteid piisavalt innovatsioonikoostööle ning maksuerisused toetama Eestis tegutsevate ettevõtete konkurentsivõimet ja tehnoloogiainvesteeringuid, nagu seda tehakse mujal maailmas.

Samuti peame seadma tööstusriigina sihiks hariduse jätkuva kõrge kvaliteedi, et tagada oskustööjõu ja maailmatasemel spetsialistide saadavus. Töötamine tööstuses peab muutuma ka Eestis atraktiivseks karjäärivalikuks, sest just nii see on tänu täna tööstuses kasutusel olevale tipptasemel tehnoloogiale ja robootika- ning digilahendustele.

Nii inseneriharidus kui tehniline kutseharidus on olulised majandust edasiviivad tegurid, mis peaks saama riigilt põhitellimuse. Kui tahame olla tööstusriik, vajame lähiaastatel lisaks 30 000 inseneri – see aga tähendab, et lisaks juurdeõppele peame mõtlema teistele innovaatilistele lahendustele. On selge, et omal käel meil selleks ressurssi ei jagu ja on vältimatu leida viis, kuidas tuua Eestisse inimesed, kes aitavad meil jõuda tippu. Maailmatasemel mängimiseks peame tagama endale maailmatasemel mängijad – ka siis, kui nad ei ole alati pärit Eestist.

Tööstusele on hädavajalik ka teadus- ja arendustegevus, kus peaksime toetusmeetmete kujundamisel pakkuma rohkem sõnaõigust majandusse olulisel määral panustavate sektorite esindajatele. On selge, et suurema lisandväärtusega ekspordi aluseks on toote- ja protsessiarendus ning selleks on vaja muuta teaduse ja ettevõtete koostoime optimaalseks.

On selge, et tööstusriigiks saamisel ei piisa vaid peatükist strateegias – see on alles algus. Kõrgtehnoloogiline tööstus peab lisaks meie loodusele ja e-riigi oskusteabele kujunema oluliseks osaks Eesti kuvandist, mida maailmaga jagame. Iga korralik IT-riik vajab riistvara, mille abil innovatsioon tööle panna, sest üks ei saa ilma teiseta. See ei ole saavutatav paari aastaga, vaid nõuab sihikindlat ja pidevat tööd. Aga hakkame pihta nüüd ja kohe ning loome Eestile tugeva ja eduka tööstuspoliitika!